Tundub, et siin kohal võime ennast kiita- olime seltjanud erakordselt raske nädalahavetuse. Kuna nädalavahetuse meeleolud lõid lõkkele juba laupäeval koju sõites katuseluugi lahti koukimisega ja hullamisega, avastasim esmaspäeva varahommikul tööle minnes, et katuseluuk oli ikka avatud! Sulgemisest sai aga omaette teema. Poolel teel farmi, tuli tõdeda, et autos istub tagumistes ridades 5 pingviini....katuseluugi sulgemisega esinesid mõned komplikatsioonid ja päevakorda kerkis küsimus, et kas tõesti oleme suutnud taas ühe hosteli sõiduvahendi ära lõhkuda. Õnneks üsna viimasel hetkel suutis keegi kuidagi imekombel mingit nuppu näppida ja luuk sõitis kinni, pärast seda päeva ei avanud me nii agaralt kõiki luuke hosteli transpordivahenditel.
Esmaspäeval tööle jõudes ei hiilanud me just erilise agarusega ning unetunde oli kogunenud üsna hädiselt vähe. Kuna tööle suunati meid põllule, mis meenutas rohkem dzunglit oma nabani ulatuvate heinadega, ei olnud Mutil võimalik olukorda hallata ja Tenet-Merilit rakkes hoida. Meie saime oma umbrohuseina varjus rahulikult kohvikut pidada (kohvikut pidama tähendab seda, et Tene Merili jutustavad rahulikult kogu päeva töö kõrvalt).
Ühtäkki avastasime, et on moodustunud 2 diimi meie hosteli rahvast: sinised mõmmikud ja punased Bacardid. Esimese diimi moodustavad Suur Kuninkanna ehk uue nimega Jääkaru, kuna tegemist on suure ja blondi isendiga; Joe ehk Pandakaru, kuna tema on meil pärit Hiinamaalt ja on suur(nuumik), tume, valge naha ja mustade juustega; ja viimaseks Mäluauk ehk Krislikaru Kanadast...harilik pruunlakk. Punane Bacardi diim koosneb eesrindlikult Tenest, Merilist ja Õhukesest Konnast...diimiriietuse suursponsor- Atherton Travellers Lodge, kes varustas meid kelmikate Bacardi nokatsitega, mida meie agaralt tööl kanname, kuna päike võib ju meile liiga teha.
Kogu see tsirkus, mis esmaspäeval algas oli teisipäevaks süvenenud...Tene-Merili pidasid jätkuvalt ohjeldamatut kohvikut masina peal ja korjasid muuseas ka basiilikut. Kolleege on pannud juba ammu imestama, et kuidas meil jututeemasid jätkub nii palju! Aga meie jaoks pole probleemi! Lisaks oleme me ainuke rahvus farmis, kes suudab teha kahte asja korraga: töötada ja lobiseda ning mõlemat seejuures hästi. Näiteks Mutt unustab kohselt basiiliku korjamise, kui häälepaelad valla päästab...istub käed süles ja jutustab. Suitsupausi ajal tuli aga väikene kõuemürin taevast. Ehk meie veetlev Taevane Hääl kurtis meile, et kaste on ikka väga vähe tehtud ja peaks vist Mutile ütlema, et suts tuleks hoogu juurde panna masinale. Mis peale meie aga otsustasime ohjad enda kätte haarata ja oma poole pealt tempot üles krutida ning pooled Muti taimed ära korjata. Plaan õnnestus hästi, Mutt korjas enda ülejäänud taimed ise ja ei aidnud kedagi teislt poolt äärest ja pani tempot juurde. Äratasime karud talveunest, sest ka nemad pidid ennast kiiremini liigutama.
Kolmapäeva hommik algas ühe põnevama seiklusega farmi teekonna ajaloos...nimelt andis hostel meile pühalikuks ülessandeks viia Visy kastitehasesse ära 2 töölist, kuna meie kasutasime tol ajal hosteli 8 kohalist Taragot. Juhiks oli mitte just kõige teravam pliiats- Jääkaru ja hosteli poolt kaasa antud kaart jättis kõvasti soovida (super kaarti näete pildilt, märgitud on ainult Austraallaste oluliseim koht...Mcdonals). Tene-Meriliga viskasid veel varahommikul nalja, et oiii kui Tiiu Mägi seda kaarti peaks nägema...naeraks ta lihtsalt selle välja- kes siis sellise järgi orienteerub. Asi kulmineeruski nii nagu arvata oligi- täieliku kosega, mis oli juba eos ette arvata. Jääkaru ei olnud just pädevaim kaarditundja ega keegi teinegi alguses pead vaevata ei viitsinud ja loksusid lihtsalt kaasa. Mareebale jõudes selgus, et keegi täpselt ei tea millisest tee otsast alla keerata ja ega kaardisti abi polnud. Kui kõik teised juba olid aktiivsed kaasamõtlejad ja arvamus avaldajad siis viimasena ärkas tagaistmelt ka Pandakaru ja teavitas ilmselges paanikas, et oiiiii oiiii mina küll ei tea kuhu minema peab...kõik on nii ühesugune, igalpool on ainult puud. Mille peale meie hoidsime elu eest naeru tagasi, sest roolis istuv Jääkaru oleks ennast pooleks vihastanud, kuna eelnevalt olime ta oma itsitamisega juba üsna endast välja viinud. Mingi ime juhatas meid õige teeotsani ja saime töölised maha pargitud kastitehase ette. Oma farmi teeotsa leidsime tänu sellele üles, et nägime kogemata Lorenci rohelist autot mööda vilksatamas ja teadsime koheselt, et ka meie peame sama teed kasutama.
Kallis Kats, neljapäeva kohta pole meil kahjuks midagi erilist mainida...ja seetõttu peame mainima, et Kats kandis tööl bikiinisid. Ja muideks Kats saab nädalas korra poodi ning seda võimalust kasutas ta seekord uue huuleläike soetamiseks, mille kasutamist alustas ta kolmapäeval.
Reede tõi kaasa uue lahkuja...plaanipäraselt vabatahtlikult lahkub Pandakaru, sest tema oli farmitööst juba väsinud meil.
Laupäeva hommik algab üllatusega...Kats ja Marks avaldavad salduse, et tänane masinajuht on Merili, kuna Mutt oli võtnud järjekordse vaba päeva. Poole päeva pealt otsustab haigeks jääda Vareenik ja pärast lõunasööki põllule tagasi ei ilmu. Nädalalõpuks sai siis korralikult tööd tehtud ja energia ära kulutatud ning puhkepäev terendas silme ees eriti magusalt.
No comments:
Post a Comment