10. nädal

Tundub, et siin kohal võime ennast kiita- olime seltjanud erakordselt raske nädalahavetuse. Kuna nädalavahetuse meeleolud lõid lõkkele juba laupäeval koju sõites katuseluugi lahti koukimisega ja hullamisega, avastasim esmaspäeva varahommikul tööle minnes, et katuseluuk oli ikka avatud! Sulgemisest sai aga omaette teema. Poolel teel farmi, tuli tõdeda, et autos istub tagumistes ridades 5 pingviini....katuseluugi sulgemisega esinesid mõned komplikatsioonid ja päevakorda kerkis küsimus, et kas tõesti oleme suutnud taas ühe hosteli sõiduvahendi ära lõhkuda. Õnneks üsna viimasel hetkel suutis keegi kuidagi imekombel mingit nuppu näppida ja luuk sõitis kinni, pärast seda päeva ei avanud me nii agaralt kõiki luuke hosteli transpordivahenditel.
Esmaspäeval tööle jõudes ei hiilanud me just erilise agarusega ning unetunde oli kogunenud üsna hädiselt vähe. Kuna tööle suunati meid põllule, mis meenutas rohkem dzunglit oma nabani ulatuvate heinadega, ei olnud Mutil võimalik olukorda hallata ja Tenet-Merilit rakkes hoida. Meie saime oma umbrohuseina varjus rahulikult kohvikut pidada (kohvikut pidama tähendab seda, et Tene Merili jutustavad rahulikult kogu päeva töö kõrvalt).
Ühtäkki avastasime, et on moodustunud 2 diimi meie hosteli rahvast: sinised mõmmikud ja punased Bacardid. Esimese diimi moodustavad Suur Kuninkanna ehk uue nimega Jääkaru, kuna tegemist on suure ja blondi isendiga; Joe ehk Pandakaru, kuna tema on meil pärit Hiinamaalt ja on suur(nuumik), tume, valge naha ja mustade juustega; ja viimaseks Mäluauk ehk Krislikaru Kanadast...harilik pruunlakk. Punane Bacardi diim koosneb eesrindlikult Tenest, Merilist ja Õhukesest Konnast...diimiriietuse suursponsor- Atherton Travellers Lodge, kes varustas meid kelmikate Bacardi nokatsitega, mida meie agaralt tööl kanname, kuna päike võib ju meile liiga teha.
Kogu see tsirkus, mis esmaspäeval algas oli teisipäevaks süvenenud...Tene-Merili pidasid jätkuvalt ohjeldamatut kohvikut masina peal ja korjasid muuseas ka basiilikut. Kolleege on pannud juba ammu imestama, et kuidas meil jututeemasid jätkub nii palju! Aga meie jaoks pole probleemi! Lisaks oleme me ainuke rahvus farmis, kes suudab teha kahte asja korraga: töötada ja lobiseda ning mõlemat seejuures hästi. Näiteks Mutt unustab kohselt basiiliku korjamise, kui häälepaelad valla päästab...istub käed süles ja jutustab. Suitsupausi ajal tuli aga väikene kõuemürin taevast. Ehk meie veetlev Taevane Hääl kurtis meile, et kaste on ikka väga vähe tehtud ja peaks vist Mutile ütlema, et suts tuleks hoogu juurde panna masinale. Mis peale meie aga otsustasime ohjad enda kätte haarata ja oma poole pealt tempot üles krutida ning pooled Muti taimed ära korjata. Plaan õnnestus hästi, Mutt korjas enda ülejäänud taimed ise ja ei aidnud kedagi teislt poolt äärest ja pani tempot juurde. Äratasime karud talveunest, sest ka nemad pidid ennast kiiremini liigutama.
Kolmapäeva hommik algas ühe põnevama seiklusega farmi teekonna ajaloos...nimelt andis hostel meile pühalikuks ülessandeks viia Visy kastitehasesse ära 2 töölist, kuna meie kasutasime tol ajal hosteli 8 kohalist Taragot. Juhiks oli mitte just kõige teravam pliiats- Jääkaru ja hosteli poolt kaasa antud kaart jättis kõvasti soovida (super kaarti näete pildilt, märgitud on ainult Austraallaste oluliseim koht...Mcdonals). Tene-Meriliga viskasid veel varahommikul nalja, et oiii kui Tiiu Mägi seda kaarti peaks nägema...naeraks ta lihtsalt selle välja- kes siis sellise järgi orienteerub. Asi kulmineeruski nii nagu arvata oligi- täieliku kosega, mis oli juba eos ette arvata. Jääkaru ei olnud just pädevaim kaarditundja ega keegi teinegi alguses pead vaevata ei viitsinud ja loksusid lihtsalt kaasa. Mareebale jõudes selgus, et keegi täpselt ei tea millisest tee otsast alla keerata ja ega kaardisti abi polnud. Kui kõik teised juba olid aktiivsed kaasamõtlejad ja arvamus avaldajad siis viimasena ärkas tagaistmelt ka Pandakaru ja teavitas ilmselges paanikas, et oiiiii oiiii mina küll ei tea kuhu minema peab...kõik on nii ühesugune, igalpool on ainult puud. Mille peale meie hoidsime elu eest naeru tagasi, sest roolis istuv Jääkaru oleks ennast pooleks vihastanud, kuna eelnevalt olime ta oma itsitamisega juba üsna endast välja viinud. Mingi ime juhatas meid õige teeotsani ja saime töölised maha pargitud kastitehase ette. Oma farmi teeotsa leidsime tänu sellele üles, et nägime kogemata Lorenci rohelist autot mööda vilksatamas ja teadsime koheselt, et ka meie peame sama teed kasutama.
Kallis Kats, neljapäeva kohta pole meil kahjuks midagi erilist mainida...ja seetõttu peame mainima, et Kats kandis tööl bikiinisid. Ja muideks Kats saab nädalas korra poodi ning seda võimalust kasutas ta seekord uue huuleläike soetamiseks, mille kasutamist alustas ta kolmapäeval.
Reede tõi kaasa uue lahkuja...plaanipäraselt vabatahtlikult lahkub Pandakaru, sest tema oli farmitööst juba väsinud meil.
Laupäeva hommik algab üllatusega...Kats ja Marks avaldavad salduse, et tänane masinajuht on Merili, kuna Mutt oli võtnud järjekordse vaba päeva. Poole päeva pealt otsustab haigeks jääda Vareenik ja pärast lõunasööki põllule tagasi ei ilmu. Nädalalõpuks sai siis korralikult tööd tehtud ja energia ära kulutatud ning puhkepäev terendas silme ees eriti magusalt.

9. Nädal

Nagu kombeks on saanud algavad kõik nädalad üsna ärevalt, nii ka see kord. Nii kui olime farmi jõudnud panid kõik oma lõuna söögi karbikesed külmikusse, viimasel minutil otsustas Merili külmikusse lisada ka oma hommikupudrukese, kuid kogematta vupsas külmikust põrandale Mäluaugu lõuna –sellest päevast peale kannab Mäluauk Merili vastu vimma ja tõttab alati esimesena külmikuni.
See nädasl kuulsime Farmerilt, et tööd jätkub vaid kaheks nädalaks ja siis jätkab basiiliku korjamist Farmeri koduloomadest koosnev asiaatide brigaad, ainult ühe masinaga ning meid kõiki lastakse lahti. Kolmapäevast ripub õhus küsimus, kes sõidab masinaga neljapäeva pärastlõunal, kui Mutt omale vaba pärastlõuna võtab. ...kas tõesti saab tõeks meie suurim hirm, et farmer isiklikult tuleb sõitma? Neljapäeva pärastlõuna pakub meile hoopis üllatuseTerror Riisi ehk nahkhiirmehe näol, et siis hirmuastme järgmine level pärast kõige rohkem kardetud Farmerit. Algus oli küll palju tõotav, kuid lõpp oli täielik ulme kuubis. Kuna kaunis põld lõppes, alustasime tööd üheksarealisel põllul kuue inimesega, lohisesime nii masina taga, kui rapsisime masina ees, kuid Nahkhiirmehega koos masina peal korjamine tundus vaid heleroosa unistusena.
Reede - Nii nagu nädala algas, nii see ka lõppes ja Merili keeras taas lõunasöögi põrandale, seekord meie oma. Reede õhtul toimus vaikne koosviibimine hostelis, kuid see venis pisut pikale ja me saime magada vaid mõned tunnid. Hoolimata vähesest unest on eestlase näol tegemist tõelise tööloomaga. Kuna reedene farmeri sõnum oli: „homme töötame pool päeva ja tulgu tööle kõik ,kes on saadaval!“ kuid meie farmile omaselt toimus kommunikatsioon puudulikult ja hommikul ei oodanud meid keegi töölegi! Kõik olid väga üllatunud, kui me viimasel minutil oma hosteli poolt antud saaniga põllule kohale sõitsime ja autost ennast välja pakkisime. Päev algas entusiastlikult ja energiliselt töötades, kuid pärast esimest kolme tundi kärmet korjamist oli meie vaimustus raugenud. Lõunapausi ajal võtsime saba selga ja läksime farmeri juurde jutuga, et meil pole lõunat kaasas, äkki oleks võimalik piirduda eelmisel päeval lubatud poole päevaga? Suur ülemus mõtles pisut ja naases jutuga, et tühja kõhuga töötada ikka ei saa ja võite koju ära minna ning pakkis meile kõrvitsadki kaasa. Kojusõit möödus ülevoolavas meeleolus, tagumistele istmetele olid pakitud Tene, Merili ja Õhuke Konn, kes kolmekesi suudavad korraldaga igasugu olukorras kaose. Esimestel minutitel keerasime muusika põhja ja koukisime lahti katuseluugi, viskusime katuseluugist poolest saati välja, juuksed tuules lehvimas, kuid Õhukese Konna juukseid kattev müts lehvis nii agaralt, et jäi jäädavalt kadunuks. Ka ülejäänud laupäev jätkus sama rõõmsate nootidega, kuna hostelil oli sünnipäev siis pakuti kõigile tasuta bargequet ja nalja sai kõvasti rohkem kui rubla eest.
(Pildil ideaalilähedane basiiliku punt. Niisuguseid kimbukesi me valdava osa ajast vehimegi teha)

Nime muutus.

Muutus blogi rahvale nähaolev nimi. Plikad rändamas tundus meie puhul liiga tagasihoidlik...lastesaadetest tuntud Vembu ja Tembu sobivad palju paremini...tuleb tõdeda, et meie näol on tegemist parajate ahvipärdikutega. Pea 10 kuud austraalias on teinud oma töö. :)

8. Nädal- Kaos

Nädal algas üsna uniselt…vähemalt mõne mehe jaoks, kes magas tööle mineku lihtsalt maha. Jutt käib meie seltsimees Õhukesest Konnast. Ja kõige tipuks ei tulnud sellest isegi mitte mingit probleemi, mõni lihtsalt on farmeri poolt eelistatum ja teiste reeglitega mängus. Üleüldiselt võib aga nädala kokkuvõtta kahe sõnaga: TÄIELIK KAOS! Kuna Õhukest poissi tööle ei ilmunud saime meie endale uue Veetleva Taevase hääle, kes on pikk sale blond ja tiigrinahke käekellaga. Võrratu! Aaaa….ja muideks nii taevaliku olevuse kirjeldus saab vastata ainult eesti rahvuse esindajale! Saage tuttavaks mängus on uus juhtiv figuur Marko pruta Kats ehk Margarita, Mohito, Tequila, Cosmopolitan, Malibu. (Ps! Tegemist ei ole alkohoolikuga, ärge laske nimedest end eksitada, sest tegelikult on meie Katsi näol tegemist igati armsa ja ajudega olevusega….lihtsalt nimed on tulenenud meie vildakast huumorist.)
Farmis valitses täielik korralagedus: meie jooksime erinevate basiilikupõldude ja masinate vahel, kuna nendel põldudel, kus oli vaja korjata läks masin katki ja teisel põllul, kus oli töökorras masin, sai basiilik otsa. Nii me siis turistisemgi ühe põllu pealt teisele, kuid meie õnneks tund jooksis ju koguaeg! Meie ei olnud ainsad jooksikud farmis, ka poised rändasid ühelt põllult teisele, korjates nii basiilikut kui kõrvitsat vaheldumisi. Kord solgutati neid basiilikut korjama meie masina ette, siis tuli Marks neile trakatsiga järele ja transportis nad kõrvitsa põllule ja õhtuks ilmusid poisid taas meie juurde basiilikut rapsima. Ja keegi ei saanudki päris täpselt aru, mis toimub. Kirsiks tordi peale oli kolmapäev, kui saabus enneolematu vihmasadu! Tegemist oli täieliku üllatusega meie jaoks, kuna Mareebal polnud sadanud eelneva 8 nädala jooksul mitte kordagi! Tundub, et tegemist on omaette kliimavöötmega, sest farmist 30 km kaugusel asuvas meie kodukohas Athertonis võib ju südamerahuga kasvõi üle päeva sadada, kuid Mareebal valitseb ikka päikesepaiste ja kaunis ilm. Uskumatu! Ilutseb ju lausa Mareeba sissesõidul asuval sildilgi, et Mareebal paistab päike 300 päeva aastas. Kõik teised farmid, kus meie hosteli rahvas töötab, lakkasid vihmasaju tõttu töötamast, kuid meie rügasime hoolimata ilmast edasi. Kolmapäeva õhtuses vihmasajus saabusid meile appi taas sangarlikud aasia soost noorhärrad ja üheskoos vihma trotsides sai see basiilik ikka ära korjatud. Kõige tipuks pidime märgade rotipoegadena hosteli poolset bussi ootama 50 minutit.
Neljapäev algas ärevate nootidega, kuna hosteli poolne meeskond oli jälle mõne kalaga hakkama saanud ja tänu mitte nii suurejoonelise bussiekskursiooni tõttu pidime taaskord hiljaks jääma. Ja õhtul kui olime oma koju transpodri ootamisest totaalselt tüdinud otsustasime korraldada hosteli bussi vastase revolutsiooni ja hakkasime farmist jala astuma(illustreeriv pilt üleval). Oma fatrmist pooletunnise jalutuskäigu kaugusel saabus lõpuks tõld, mis meid koju kärutas.
Reede algas väga sujuvalt ja paljutõtavalt, kui pärast esimest töötatud pooltundi lõhkes pomm- olime oma masinaga mudas kinni! Kuna eelnev vihm oli teinud oma töö, jäime kuukulguriga pärast igat 15 minutlist töö sutsakat kinni ja nii 4 korda järjest, kuni asi lõppes sellega, et pidime masina ees käsitisi korjam. Maapind oli liiga pehme ja farmi juhtivtöötaja Lorenz loobus iga 15 minuti tagant oma võimsa trakatsiga meid välja tõmbamast.

7. nädal

Kuna ellimineerimisi on toimunud juba piisavalt ja seltskond on väga kokkukuivanud, algas meie sinine esmaspäev seekord hoopis uute mängudega. Farmi elus toimus kaartide segamine- nagu paljudes meile tuntud tõstielusaadeteski ju toimub lõpu poole diimide segamine, nii ka meil. Reaalsuseks sai üks meie seniseid kõige suuremaid hirme, et keegi peab äkki kunagi töötama Koreaalastega koos. Hommikul, kui juba usinalt töötasime, tuli Lorenz ja ütles Mutile, et üks tüdrukutest peab teise masina peale tööle minema, sest üks hiinlane oli lahkunud! Keegi meist ei olnud vabatahtlikult Koreaakte masina peale nõus minema. Lorenz võttis basiiliku varrest pulgad ja lasi meil liisku tõmmata. Tenel hakkas kohe häire kell peas tööle, et nüüd on minek, sest teadupärast ei ole tal sellistes asjades absoluutselt õnne. Ja nii oligi. Mis siis ikka...kui minek siis minek.
Õnneks minu kõige suurem hirm, et peab töötama Terror riisi ehk Batmani masina peal ei täitunud. Mind saadeti Korea tüdrukute masinale. Ja oi voilaaaa! Päris mitu farmimüüti sai murtud. Esiteks on farmis leivunud kuulujutud, et Koreakad on hullud, töötavad isegi lubatud puhkehetkedel, et võimalikult palju kaste korjata. Vale puha! Toimusid pausid nagu ikka. Teiseks on räägitud üle farmi, et tegemist on ülikiirete basiiliku korjajatega....vale! No mina ei tea. Aga kohati tundus see teise masina peal töötamini justkui puhkuse reisil olemine ja hoopis preemiana. Masin sõitis kohati aeglasemalt kui meie Muti masin ja tüdrukud olid väga väga toredad. Tõid mulle kommi ja sädistasid minuga juttu ajada. Kordagi ei tekkindu tunnet, et maha jään oma basiiliku reaga. Kõik oli oki toki. Osalesin farmi integratsiooni projektis...segundati mind kõigi kohalike asiaatidega ja tundub et üsna eudkalt. Juba päradt teist päeva olid kõik agaralt välja koolitatud mulle juba akugelt lehvitama. Nunnu! Töötasin selles mõnusas rahulikus meeleolus 3 päeva asiaatidega koos ja siis saadeti mind enda masinale tagasi basiilikut rapsima.

Reedesel päeval saime üllatuse. Meil anti laupäev vabaks ja vähe sellest, ka reedel saime juba lõunast koju. Midagi sellist pole kunagi varem juhtunud. Olime mega rõõmsad, sest töönädal oli olnud väga väsitav ja näpud valutasid juba teisipäevast alates. Lisaks kõigele oli temperatuur tõusnud meil juba 37 kraadini (varjus!) nii et töötada oli kohati ikka väga vaevaline. Rõõmsalt sõime farmis veel enda lõunma ära ja ootasime oma hosteli poolset bussi...mida me jäimegi ootama....järgnevaks KAHEKS JA POOLEKS TUNNIKS. ulme! täiesti jabur. Hommikuti lohistatakse meid juba kella kuuest athertonist minema ja õhtuti oota ka bussi. Isegi meie suur ülemus Farmer tuli meiega rääkima nagu vana rahvamees. Uskumatu. Harilikutl tuleb ta välja ainult selleks, et mingeid halbu uudiseid meile teatada või lihtsalt karjuda. Kuid seekord olita sõbralik ja viskas meiega nalja...päris muhe.

6. nädal

Olime puhkusest meeletult väsinud. Töönädala algus möödus justkui oleksime vegetatsioonis. Esmaspäeva õhtul oligi tulemus käes- tuli Marks ja ütles, et me peame masinat kiiremini liigutama, mispeale Mutt pani turpsi sisse ja eriti suurte basiilikuvagudega Tene ja Merili olid konkreetselt masinal loha taga. Millegi pärast oli teisipäeval Merili üsna suremas vagude vahel ning kolmapäeva hommikuks oligi kulminatsioon käes- Merili ei tõusnud enam voodist. Puhkus oli lõppenud haigusega tema jaoks. Tene ja ülejäänud masinavärk jätkasid töötamist viiekesi ehk 1 inimesega vähemuses.
Neljapäeva hommikul kui Merili jätkuvalt haige oli ja loivasin üksinda hotellist bussi juurde, selgus tõsiasi et üleöö on toimunud suurematsorti ellimineerimine. Hommikuks oli kõrvaldatud töölt kogu kõrvitsa kollektiiv ehk 3 järelejäänud kõrvitsapoissi ja kõige suurema vaimse trauma ja poleemika tekitas meie Taevase Hääle vallandamine. Nagu välk selgest taevast! Traumaks ja üllatuseks oli Taevase Hääle vallandamine seetõttu, et kui varasemalt meid ähvardati lahti lasta, olime enam kui kindlad, et Taevane Hääl jäetakse tööle, sest pakkijaid naljalt ei vallandata. Kogu ülejäänud basiiliku korjajad võib farmer ju välja vahetada aga pakkijaid on farmis ainult iga masina peal 1. Oliem väga nukrad ja vapustatud....tööle suundus ainult 4 inimest sel kurval hommikupoolikul. Kusjuures vahapeal oli meie töökollektiiv lausa 11 liikmeline. Silmnähtavalt oli grupp vähenenud. Hakkasime mõtlema, et võib-olla oleme oma ,,saatega,, jõudnud sinna maale, et varsti tuuakse sisse jokkerid- ehk võib-olla saab keegi uue võimaluse farmielus osalemiseks (Ette ruttavalt võin öelda, et nii see läkski).
Taevase Hääle vallandamise põhjused olid erakordselt jaburad. Midagi sellist pole me varem kuulnudki. Farmer oli ta lahti lasknud nimelt sellepärast, et väidetavalt oli ta 4 nädalat tagasi ühte Korea tüdrukut basiilikupundiga visanud. Väga jabur! Olime täiesti vapustatud. Kusjuures vallandamine toimus nii, et farmer isegi ei öelnud Taevasele Häälele isiklikult midagi. Saime seda õhtul graafikust teada, kui nägime, et tema nime järel haigutab valge tühjus mitte nimi Terranova. Hommikul kui korjamist alustasime ja nukralt kulgesime, tuli Marks minu juurde ja küsis minult, kas ma tean midagi selle kohta, et miks see inglise poiss lahti lasti. Me olime koguaeg Taevase Häälega koos töötanud ja mdiagi sellis polnud me näinud....tegemist on kellegi luuluga. Kummaline, et isegi farmi juhtivad töötajad ei teadnud asjast midagi. Tegemist oli farmeri emotsiooni valanguga tõenäoliselt. Ühesõnaga võid sa olla väga hea tööline ja kõike õigesti teha ja farmerile meeldida, kuid see ei ole piisav, et kindlustada omale töökoht, sest farmeri tujud muutuvad kogu aeg.
Reedeks sai Merili terveks ja hommikupudrud kotti pakituna suundusime rõõmsalt hosteli bussi peale. Tuju oli hea ja meie 5 liikmeline basiilikudiim sõitis tööle. Enne oma farmi jõudmist pidime loomulikult paar-kolm farmi veel läbi sõitma, et teisi töölisi maha laadida. Olime bussi jäänud ainult oma bisiiliku tüdrukutega kui äkki tundsime lämmatavat suitsu haisu. Oi voilaaaaaaaa järmine hetk lälkski buss katki;D. ,,Erakornde,, vedamine, kuna sel hommikul oli bussijuhiks üks naisterahvas (tavaliselt aga üks aussi mees) ja ühtegi noorhärrat, kes autodest midagi jagaks polnud ju ka bussis, kuna meie farmist olid lahti lastud nii kõrvitsapoisid kui ka Taevane Hääl. Mis siis ikka Pruoua Juht tühjendas meie kõigi veepudelid mootori jahutamiseks ja püüdis helistada hosteli, et keegi meile teise bussiga järele tuleks, kuna meie hakkasime juba tööle hiljaks jääma...ja oi oi oi kui vihaseks saab selle peale meie kuri farmer. Aga meile Meriliga pakkus situatsioon järjekordselt nalja. Mis siis ikka! Otsustasime aega praktiliselt ära kasutada- pakkisime pikniku maanteäärsele teepervele lahti ning hakkasime nautima oma hommikuputru kui ka -kohvi. Õnneks läks kõik jälle hästi ja jõudsime minuti pealt tööle...ükskordki kui oli kasu sellest, et meid juba tund aega varem hakatakse bussiga tööle loksutama.
Laupäevaks oli aga farmielul meie jaoks varuks uus üllatus! Tuligi mängu JOKKER! Nimelt selgus reede õhtusel koosviibimisel hostelis, et meil on uus taevane hääl. Meie kõrvitsa diimis töötanud Õhuke Konn sai farmeri käe läbi Taevaseks hääleks. Meil Meriliga jälle hea meel, sest Õhukese Konna näol on tegemist ühe toreda prantslasega (erinevalt ülejäänud konnadest keda kohanud oleme). Temast on saanud meile tore sõber, kuna ka tema kuulub meiega itaallaste sõpruskonda. Õhukse Konnaga on meil mingusugused kummalised lood...kui üks inimene on sulle kolleegiks loodud, siis ta ka selleks jääb. Nimelt töötasime temaga juba kartulifarmis koos, seejärel võeti ta meie farmi kõrvitsaid korjama ja nüüd kõige tipuks on ta lausa meie basiiliku diimi Taevane Hääl. Kõigele lisaks on ta sündinud Meriliga täpselt samal päeval ja Tenega samal aastal. Lahe.

Vabad päevad...ja tõeline paradiis

Kolmapäeva õhtul tähistasime Merikese sünnipäeva ja tuterdasime hostelis ringi. Kuulsime itaallaste käest, et nemad lähevad nädalavahetusel reisUle Cape Tribulationile. Mille peale me viskasime nalja, et oiii meie tahaksime ka tulla. Poisid seletasid omavahel midagi pikalt, laialt ja emotsionaalselt itaalia keeles ning võtsid siis asja kiirelt inglise keeles kokku, et meil on 2 probleemi. Mille peale meie viskasime loomulikult taaskord nalja ja muidu värvikaid kommentaare. Kuid poisid olid asja tõsiselt võtnud ja kukkusid juba organiseerima. Reede õhtul rentisime kolm autot, et hommikul kell 6 oma 13 liikmelise seltskonnaga teele asuda. aga nagu ikka itaalllaste puhul kipus kõik venima, nii olimegi kella kümneks jõudnud 30 km kauguisele kõrval linna hommikust sööma ja sisseoste tegema. Meil oli kaasas 1 nunnu eesti neiu ja ülejäänud kamba moodustastasid 1 prantsuse poiss ning 9 itaalia noorhärrat- üsna värvikas seltskond ;) Sihtkohtadeks olid Cape tribulation ja Daintree, kuid pärast autodega parvetamist üle Dain tree jõe suutsime noorhärrade autod ära kaotada. Ühtäkki leidsime end keset imelisi, kuid tundmatuid vihmametsi, telefoni levita, kaardita ja aimduseta sihtpunktist, polnud aimugi hotellist , kus öö veedame... ega siis midagi, võtsime asja austraallasliku No Worries suhtumisega, ex aeg näitab, mis saab. otsustasime nautida loodust, külastasime rahvusparke, kolasime ringi vihmametsades ja hullasime vaateplatvormidel. Vihmametsas nägime meetripikkust hiigel sisalikku, keda algul pidasime ekslikult pisikeseks krokodilliks. Autoga edasi sõites kohtusime kogemata poistega, kes olid juba jõudnud ööbimiskohta, kuhu olime ka meie sattunud eneselegi arusaadamatult. Otseloomulikult langesime poiste emotsioonaalse eneseväljenduse valangu alla, saime loengu nii inglise kui itaallia keeles- kuhu te ometi kadustite? Mille peale meie vaid naersime ja ütlesime, et nüüd on ju kõik ok. Edasine päev möödus lõbusalt mööda maastikku ringi rallides ja paradiisi rannas supeldes. Randa sisenedes ilutsesid krokodillide eest hoiatavad sildid, kuid eriti agarate eesti neiudena oli vaja ju Tenel ja Merilil kindlasti ookeanisse ujuma minna, vesi oli igati filmilikult imeline, soe, sinine ja värviliste kalakestega. ... Ja meie veel mõtlesime, et poisid teevad nalja, et siin ujuda ei tohi, kuna vees võivad krokodillid olla, kuid järgmine päev suhtusime asja pisut tõsisemalt, kuna ka meie olime korkodillide ohust end teadvustanud. Ka teise päeva veetsime täileiklt elu nautides; peesitades imelises paradiisirannas, nautisime loodust, külastasime Port Douglast ja õhtrul sõitsime koju mööda Capten Cooki kiirteed, mis kulges mööda maalilist ookeani äärt. Kõik olid nadalavahetuse väljasõidguga väga mega hüppersupper 168 % rahul. Cape tribulationi näol on tegu maailma ainulaadseima kohaga, kus vihmamets kohtub coralli rifiga, tõeliselt fantastiline loodus !!!!!!!!!!!!!