9. Nädal

Nagu kombeks on saanud algavad kõik nädalad üsna ärevalt, nii ka see kord. Nii kui olime farmi jõudnud panid kõik oma lõuna söögi karbikesed külmikusse, viimasel minutil otsustas Merili külmikusse lisada ka oma hommikupudrukese, kuid kogematta vupsas külmikust põrandale Mäluaugu lõuna –sellest päevast peale kannab Mäluauk Merili vastu vimma ja tõttab alati esimesena külmikuni.
See nädasl kuulsime Farmerilt, et tööd jätkub vaid kaheks nädalaks ja siis jätkab basiiliku korjamist Farmeri koduloomadest koosnev asiaatide brigaad, ainult ühe masinaga ning meid kõiki lastakse lahti. Kolmapäevast ripub õhus küsimus, kes sõidab masinaga neljapäeva pärastlõunal, kui Mutt omale vaba pärastlõuna võtab. ...kas tõesti saab tõeks meie suurim hirm, et farmer isiklikult tuleb sõitma? Neljapäeva pärastlõuna pakub meile hoopis üllatuseTerror Riisi ehk nahkhiirmehe näol, et siis hirmuastme järgmine level pärast kõige rohkem kardetud Farmerit. Algus oli küll palju tõotav, kuid lõpp oli täielik ulme kuubis. Kuna kaunis põld lõppes, alustasime tööd üheksarealisel põllul kuue inimesega, lohisesime nii masina taga, kui rapsisime masina ees, kuid Nahkhiirmehega koos masina peal korjamine tundus vaid heleroosa unistusena.
Reede - Nii nagu nädala algas, nii see ka lõppes ja Merili keeras taas lõunasöögi põrandale, seekord meie oma. Reede õhtul toimus vaikne koosviibimine hostelis, kuid see venis pisut pikale ja me saime magada vaid mõned tunnid. Hoolimata vähesest unest on eestlase näol tegemist tõelise tööloomaga. Kuna reedene farmeri sõnum oli: „homme töötame pool päeva ja tulgu tööle kõik ,kes on saadaval!“ kuid meie farmile omaselt toimus kommunikatsioon puudulikult ja hommikul ei oodanud meid keegi töölegi! Kõik olid väga üllatunud, kui me viimasel minutil oma hosteli poolt antud saaniga põllule kohale sõitsime ja autost ennast välja pakkisime. Päev algas entusiastlikult ja energiliselt töötades, kuid pärast esimest kolme tundi kärmet korjamist oli meie vaimustus raugenud. Lõunapausi ajal võtsime saba selga ja läksime farmeri juurde jutuga, et meil pole lõunat kaasas, äkki oleks võimalik piirduda eelmisel päeval lubatud poole päevaga? Suur ülemus mõtles pisut ja naases jutuga, et tühja kõhuga töötada ikka ei saa ja võite koju ära minna ning pakkis meile kõrvitsadki kaasa. Kojusõit möödus ülevoolavas meeleolus, tagumistele istmetele olid pakitud Tene, Merili ja Õhuke Konn, kes kolmekesi suudavad korraldaga igasugu olukorras kaose. Esimestel minutitel keerasime muusika põhja ja koukisime lahti katuseluugi, viskusime katuseluugist poolest saati välja, juuksed tuules lehvimas, kuid Õhukese Konna juukseid kattev müts lehvis nii agaralt, et jäi jäädavalt kadunuks. Ka ülejäänud laupäev jätkus sama rõõmsate nootidega, kuna hostelil oli sünnipäev siis pakuti kõigile tasuta bargequet ja nalja sai kõvasti rohkem kui rubla eest.
(Pildil ideaalilähedane basiiliku punt. Niisuguseid kimbukesi me valdava osa ajast vehimegi teha)

Nime muutus.

Muutus blogi rahvale nähaolev nimi. Plikad rändamas tundus meie puhul liiga tagasihoidlik...lastesaadetest tuntud Vembu ja Tembu sobivad palju paremini...tuleb tõdeda, et meie näol on tegemist parajate ahvipärdikutega. Pea 10 kuud austraalias on teinud oma töö. :)

8. Nädal- Kaos

Nädal algas üsna uniselt…vähemalt mõne mehe jaoks, kes magas tööle mineku lihtsalt maha. Jutt käib meie seltsimees Õhukesest Konnast. Ja kõige tipuks ei tulnud sellest isegi mitte mingit probleemi, mõni lihtsalt on farmeri poolt eelistatum ja teiste reeglitega mängus. Üleüldiselt võib aga nädala kokkuvõtta kahe sõnaga: TÄIELIK KAOS! Kuna Õhukest poissi tööle ei ilmunud saime meie endale uue Veetleva Taevase hääle, kes on pikk sale blond ja tiigrinahke käekellaga. Võrratu! Aaaa….ja muideks nii taevaliku olevuse kirjeldus saab vastata ainult eesti rahvuse esindajale! Saage tuttavaks mängus on uus juhtiv figuur Marko pruta Kats ehk Margarita, Mohito, Tequila, Cosmopolitan, Malibu. (Ps! Tegemist ei ole alkohoolikuga, ärge laske nimedest end eksitada, sest tegelikult on meie Katsi näol tegemist igati armsa ja ajudega olevusega….lihtsalt nimed on tulenenud meie vildakast huumorist.)
Farmis valitses täielik korralagedus: meie jooksime erinevate basiilikupõldude ja masinate vahel, kuna nendel põldudel, kus oli vaja korjata läks masin katki ja teisel põllul, kus oli töökorras masin, sai basiilik otsa. Nii me siis turistisemgi ühe põllu pealt teisele, kuid meie õnneks tund jooksis ju koguaeg! Meie ei olnud ainsad jooksikud farmis, ka poised rändasid ühelt põllult teisele, korjates nii basiilikut kui kõrvitsat vaheldumisi. Kord solgutati neid basiilikut korjama meie masina ette, siis tuli Marks neile trakatsiga järele ja transportis nad kõrvitsa põllule ja õhtuks ilmusid poisid taas meie juurde basiilikut rapsima. Ja keegi ei saanudki päris täpselt aru, mis toimub. Kirsiks tordi peale oli kolmapäev, kui saabus enneolematu vihmasadu! Tegemist oli täieliku üllatusega meie jaoks, kuna Mareebal polnud sadanud eelneva 8 nädala jooksul mitte kordagi! Tundub, et tegemist on omaette kliimavöötmega, sest farmist 30 km kaugusel asuvas meie kodukohas Athertonis võib ju südamerahuga kasvõi üle päeva sadada, kuid Mareebal valitseb ikka päikesepaiste ja kaunis ilm. Uskumatu! Ilutseb ju lausa Mareeba sissesõidul asuval sildilgi, et Mareebal paistab päike 300 päeva aastas. Kõik teised farmid, kus meie hosteli rahvas töötab, lakkasid vihmasaju tõttu töötamast, kuid meie rügasime hoolimata ilmast edasi. Kolmapäeva õhtuses vihmasajus saabusid meile appi taas sangarlikud aasia soost noorhärrad ja üheskoos vihma trotsides sai see basiilik ikka ära korjatud. Kõige tipuks pidime märgade rotipoegadena hosteli poolset bussi ootama 50 minutit.
Neljapäev algas ärevate nootidega, kuna hosteli poolne meeskond oli jälle mõne kalaga hakkama saanud ja tänu mitte nii suurejoonelise bussiekskursiooni tõttu pidime taaskord hiljaks jääma. Ja õhtul kui olime oma koju transpodri ootamisest totaalselt tüdinud otsustasime korraldada hosteli bussi vastase revolutsiooni ja hakkasime farmist jala astuma(illustreeriv pilt üleval). Oma fatrmist pooletunnise jalutuskäigu kaugusel saabus lõpuks tõld, mis meid koju kärutas.
Reede algas väga sujuvalt ja paljutõtavalt, kui pärast esimest töötatud pooltundi lõhkes pomm- olime oma masinaga mudas kinni! Kuna eelnev vihm oli teinud oma töö, jäime kuukulguriga pärast igat 15 minutlist töö sutsakat kinni ja nii 4 korda järjest, kuni asi lõppes sellega, et pidime masina ees käsitisi korjam. Maapind oli liiga pehme ja farmi juhtivtöötaja Lorenz loobus iga 15 minuti tagant oma võimsa trakatsiga meid välja tõmbamast.

7. nädal

Kuna ellimineerimisi on toimunud juba piisavalt ja seltskond on väga kokkukuivanud, algas meie sinine esmaspäev seekord hoopis uute mängudega. Farmi elus toimus kaartide segamine- nagu paljudes meile tuntud tõstielusaadeteski ju toimub lõpu poole diimide segamine, nii ka meil. Reaalsuseks sai üks meie seniseid kõige suuremaid hirme, et keegi peab äkki kunagi töötama Koreaalastega koos. Hommikul, kui juba usinalt töötasime, tuli Lorenz ja ütles Mutile, et üks tüdrukutest peab teise masina peale tööle minema, sest üks hiinlane oli lahkunud! Keegi meist ei olnud vabatahtlikult Koreaakte masina peale nõus minema. Lorenz võttis basiiliku varrest pulgad ja lasi meil liisku tõmmata. Tenel hakkas kohe häire kell peas tööle, et nüüd on minek, sest teadupärast ei ole tal sellistes asjades absoluutselt õnne. Ja nii oligi. Mis siis ikka...kui minek siis minek.
Õnneks minu kõige suurem hirm, et peab töötama Terror riisi ehk Batmani masina peal ei täitunud. Mind saadeti Korea tüdrukute masinale. Ja oi voilaaaa! Päris mitu farmimüüti sai murtud. Esiteks on farmis leivunud kuulujutud, et Koreakad on hullud, töötavad isegi lubatud puhkehetkedel, et võimalikult palju kaste korjata. Vale puha! Toimusid pausid nagu ikka. Teiseks on räägitud üle farmi, et tegemist on ülikiirete basiiliku korjajatega....vale! No mina ei tea. Aga kohati tundus see teise masina peal töötamini justkui puhkuse reisil olemine ja hoopis preemiana. Masin sõitis kohati aeglasemalt kui meie Muti masin ja tüdrukud olid väga väga toredad. Tõid mulle kommi ja sädistasid minuga juttu ajada. Kordagi ei tekkindu tunnet, et maha jään oma basiiliku reaga. Kõik oli oki toki. Osalesin farmi integratsiooni projektis...segundati mind kõigi kohalike asiaatidega ja tundub et üsna eudkalt. Juba päradt teist päeva olid kõik agaralt välja koolitatud mulle juba akugelt lehvitama. Nunnu! Töötasin selles mõnusas rahulikus meeleolus 3 päeva asiaatidega koos ja siis saadeti mind enda masinale tagasi basiilikut rapsima.

Reedesel päeval saime üllatuse. Meil anti laupäev vabaks ja vähe sellest, ka reedel saime juba lõunast koju. Midagi sellist pole kunagi varem juhtunud. Olime mega rõõmsad, sest töönädal oli olnud väga väsitav ja näpud valutasid juba teisipäevast alates. Lisaks kõigele oli temperatuur tõusnud meil juba 37 kraadini (varjus!) nii et töötada oli kohati ikka väga vaevaline. Rõõmsalt sõime farmis veel enda lõunma ära ja ootasime oma hosteli poolset bussi...mida me jäimegi ootama....järgnevaks KAHEKS JA POOLEKS TUNNIKS. ulme! täiesti jabur. Hommikuti lohistatakse meid juba kella kuuest athertonist minema ja õhtuti oota ka bussi. Isegi meie suur ülemus Farmer tuli meiega rääkima nagu vana rahvamees. Uskumatu. Harilikutl tuleb ta välja ainult selleks, et mingeid halbu uudiseid meile teatada või lihtsalt karjuda. Kuid seekord olita sõbralik ja viskas meiega nalja...päris muhe.

6. nädal

Olime puhkusest meeletult väsinud. Töönädala algus möödus justkui oleksime vegetatsioonis. Esmaspäeva õhtul oligi tulemus käes- tuli Marks ja ütles, et me peame masinat kiiremini liigutama, mispeale Mutt pani turpsi sisse ja eriti suurte basiilikuvagudega Tene ja Merili olid konkreetselt masinal loha taga. Millegi pärast oli teisipäeval Merili üsna suremas vagude vahel ning kolmapäeva hommikuks oligi kulminatsioon käes- Merili ei tõusnud enam voodist. Puhkus oli lõppenud haigusega tema jaoks. Tene ja ülejäänud masinavärk jätkasid töötamist viiekesi ehk 1 inimesega vähemuses.
Neljapäeva hommikul kui Merili jätkuvalt haige oli ja loivasin üksinda hotellist bussi juurde, selgus tõsiasi et üleöö on toimunud suurematsorti ellimineerimine. Hommikuks oli kõrvaldatud töölt kogu kõrvitsa kollektiiv ehk 3 järelejäänud kõrvitsapoissi ja kõige suurema vaimse trauma ja poleemika tekitas meie Taevase Hääle vallandamine. Nagu välk selgest taevast! Traumaks ja üllatuseks oli Taevase Hääle vallandamine seetõttu, et kui varasemalt meid ähvardati lahti lasta, olime enam kui kindlad, et Taevane Hääl jäetakse tööle, sest pakkijaid naljalt ei vallandata. Kogu ülejäänud basiiliku korjajad võib farmer ju välja vahetada aga pakkijaid on farmis ainult iga masina peal 1. Oliem väga nukrad ja vapustatud....tööle suundus ainult 4 inimest sel kurval hommikupoolikul. Kusjuures vahapeal oli meie töökollektiiv lausa 11 liikmeline. Silmnähtavalt oli grupp vähenenud. Hakkasime mõtlema, et võib-olla oleme oma ,,saatega,, jõudnud sinna maale, et varsti tuuakse sisse jokkerid- ehk võib-olla saab keegi uue võimaluse farmielus osalemiseks (Ette ruttavalt võin öelda, et nii see läkski).
Taevase Hääle vallandamise põhjused olid erakordselt jaburad. Midagi sellist pole me varem kuulnudki. Farmer oli ta lahti lasknud nimelt sellepärast, et väidetavalt oli ta 4 nädalat tagasi ühte Korea tüdrukut basiilikupundiga visanud. Väga jabur! Olime täiesti vapustatud. Kusjuures vallandamine toimus nii, et farmer isegi ei öelnud Taevasele Häälele isiklikult midagi. Saime seda õhtul graafikust teada, kui nägime, et tema nime järel haigutab valge tühjus mitte nimi Terranova. Hommikul kui korjamist alustasime ja nukralt kulgesime, tuli Marks minu juurde ja küsis minult, kas ma tean midagi selle kohta, et miks see inglise poiss lahti lasti. Me olime koguaeg Taevase Häälega koos töötanud ja mdiagi sellis polnud me näinud....tegemist on kellegi luuluga. Kummaline, et isegi farmi juhtivad töötajad ei teadnud asjast midagi. Tegemist oli farmeri emotsiooni valanguga tõenäoliselt. Ühesõnaga võid sa olla väga hea tööline ja kõike õigesti teha ja farmerile meeldida, kuid see ei ole piisav, et kindlustada omale töökoht, sest farmeri tujud muutuvad kogu aeg.
Reedeks sai Merili terveks ja hommikupudrud kotti pakituna suundusime rõõmsalt hosteli bussi peale. Tuju oli hea ja meie 5 liikmeline basiilikudiim sõitis tööle. Enne oma farmi jõudmist pidime loomulikult paar-kolm farmi veel läbi sõitma, et teisi töölisi maha laadida. Olime bussi jäänud ainult oma bisiiliku tüdrukutega kui äkki tundsime lämmatavat suitsu haisu. Oi voilaaaaaaaa järmine hetk lälkski buss katki;D. ,,Erakornde,, vedamine, kuna sel hommikul oli bussijuhiks üks naisterahvas (tavaliselt aga üks aussi mees) ja ühtegi noorhärrat, kes autodest midagi jagaks polnud ju ka bussis, kuna meie farmist olid lahti lastud nii kõrvitsapoisid kui ka Taevane Hääl. Mis siis ikka Pruoua Juht tühjendas meie kõigi veepudelid mootori jahutamiseks ja püüdis helistada hosteli, et keegi meile teise bussiga järele tuleks, kuna meie hakkasime juba tööle hiljaks jääma...ja oi oi oi kui vihaseks saab selle peale meie kuri farmer. Aga meile Meriliga pakkus situatsioon järjekordselt nalja. Mis siis ikka! Otsustasime aega praktiliselt ära kasutada- pakkisime pikniku maanteäärsele teepervele lahti ning hakkasime nautima oma hommikuputru kui ka -kohvi. Õnneks läks kõik jälle hästi ja jõudsime minuti pealt tööle...ükskordki kui oli kasu sellest, et meid juba tund aega varem hakatakse bussiga tööle loksutama.
Laupäevaks oli aga farmielul meie jaoks varuks uus üllatus! Tuligi mängu JOKKER! Nimelt selgus reede õhtusel koosviibimisel hostelis, et meil on uus taevane hääl. Meie kõrvitsa diimis töötanud Õhuke Konn sai farmeri käe läbi Taevaseks hääleks. Meil Meriliga jälle hea meel, sest Õhukese Konna näol on tegemist ühe toreda prantslasega (erinevalt ülejäänud konnadest keda kohanud oleme). Temast on saanud meile tore sõber, kuna ka tema kuulub meiega itaallaste sõpruskonda. Õhukse Konnaga on meil mingusugused kummalised lood...kui üks inimene on sulle kolleegiks loodud, siis ta ka selleks jääb. Nimelt töötasime temaga juba kartulifarmis koos, seejärel võeti ta meie farmi kõrvitsaid korjama ja nüüd kõige tipuks on ta lausa meie basiiliku diimi Taevane Hääl. Kõigele lisaks on ta sündinud Meriliga täpselt samal päeval ja Tenega samal aastal. Lahe.

Vabad päevad...ja tõeline paradiis

Kolmapäeva õhtul tähistasime Merikese sünnipäeva ja tuterdasime hostelis ringi. Kuulsime itaallaste käest, et nemad lähevad nädalavahetusel reisUle Cape Tribulationile. Mille peale me viskasime nalja, et oiii meie tahaksime ka tulla. Poisid seletasid omavahel midagi pikalt, laialt ja emotsionaalselt itaalia keeles ning võtsid siis asja kiirelt inglise keeles kokku, et meil on 2 probleemi. Mille peale meie viskasime loomulikult taaskord nalja ja muidu värvikaid kommentaare. Kuid poisid olid asja tõsiselt võtnud ja kukkusid juba organiseerima. Reede õhtul rentisime kolm autot, et hommikul kell 6 oma 13 liikmelise seltskonnaga teele asuda. aga nagu ikka itaalllaste puhul kipus kõik venima, nii olimegi kella kümneks jõudnud 30 km kauguisele kõrval linna hommikust sööma ja sisseoste tegema. Meil oli kaasas 1 nunnu eesti neiu ja ülejäänud kamba moodustastasid 1 prantsuse poiss ning 9 itaalia noorhärrat- üsna värvikas seltskond ;) Sihtkohtadeks olid Cape tribulation ja Daintree, kuid pärast autodega parvetamist üle Dain tree jõe suutsime noorhärrade autod ära kaotada. Ühtäkki leidsime end keset imelisi, kuid tundmatuid vihmametsi, telefoni levita, kaardita ja aimduseta sihtpunktist, polnud aimugi hotellist , kus öö veedame... ega siis midagi, võtsime asja austraallasliku No Worries suhtumisega, ex aeg näitab, mis saab. otsustasime nautida loodust, külastasime rahvusparke, kolasime ringi vihmametsades ja hullasime vaateplatvormidel. Vihmametsas nägime meetripikkust hiigel sisalikku, keda algul pidasime ekslikult pisikeseks krokodilliks. Autoga edasi sõites kohtusime kogemata poistega, kes olid juba jõudnud ööbimiskohta, kuhu olime ka meie sattunud eneselegi arusaadamatult. Otseloomulikult langesime poiste emotsioonaalse eneseväljenduse valangu alla, saime loengu nii inglise kui itaallia keeles- kuhu te ometi kadustite? Mille peale meie vaid naersime ja ütlesime, et nüüd on ju kõik ok. Edasine päev möödus lõbusalt mööda maastikku ringi rallides ja paradiisi rannas supeldes. Randa sisenedes ilutsesid krokodillide eest hoiatavad sildid, kuid eriti agarate eesti neiudena oli vaja ju Tenel ja Merilil kindlasti ookeanisse ujuma minna, vesi oli igati filmilikult imeline, soe, sinine ja värviliste kalakestega. ... Ja meie veel mõtlesime, et poisid teevad nalja, et siin ujuda ei tohi, kuna vees võivad krokodillid olla, kuid järgmine päev suhtusime asja pisut tõsisemalt, kuna ka meie olime korkodillide ohust end teadvustanud. Ka teise päeva veetsime täileiklt elu nautides; peesitades imelises paradiisirannas, nautisime loodust, külastasime Port Douglast ja õhtrul sõitsime koju mööda Capten Cooki kiirteed, mis kulges mööda maalilist ookeani äärt. Kõik olid nadalavahetuse väljasõidguga väga mega hüppersupper 168 % rahul. Cape tribulationi näol on tegu maailma ainulaadseima kohaga, kus vihmamets kohtub coralli rifiga, tõeliselt fantastiline loodus !!!!!!!!!!!!!

5. nädal

Selgeks sai üldine muster, et esmaspäevad on sinised. Iga kord juhtub midagi. Enne kui jõudsime tööd alustada saime suure bossi käskjalalt loengu, et terved kindad on prügikasti visatud ja kui suur ülemus seda veel korra näeb on meil jama majas ja igaüks peab ise omale kindad ostma (kujutage ette, et ühes päevas puruneb meil vähemalt 3-5 kinnast näkku). Lisaks sellele saime õidendada, et kõik umbrohud tuleb välja kitkuda. Mille peale Mutt võttis sõna, et eriti peavad umbrohte rohkem välja kitkuma Mäluauk ja Riis. Mille peale Mäluauk omakorda ütles, et see on absoluutselt võimatu. Huvitav kuidas kõik ülejäänud siis sellega hakkama said? Ja kinnaste kohapealt arvame, et terved produktid jõudsid prügikotti sangarlike riiside käekeste läbi prügikotti.
Ka see kord algas nädal järjekordse ellimineerimisega ja kusjuures lahkus 2 inimest. Pärast laupäevast buldoosri tehnikas korraldatud etteastet on jätkuvalt kadunud Trakats! Kusjuures laupäeval lahkus ta omavoliliselt tund aega varem....tüüpiline Prantslane- laisk! Ühesõnaga on Trakats läinud vabatahtlikult, alla andnud. Kopalt küsides, et kus su sõber on, saame vastuseks, et ta ei tahtnud tulla. Teine töölt kõrvldatu on Suur Kuninkanna, kelle lahkumise põhjused on siiani pisut hägused ja segased. Fartmis hakkasid aga kiirelt levima kuulujutud, et Kuninkanna vallanamise põhjuseks oli Marko pruta tagasi tulek. Nimelt pruta on väidetavalt alati töötanud selle masina peal kus Kuninkannagi ja kiirelt oli ju vaja eestist tagasi naasvale prutale töökohta tekitada (kahtleme selles motiivis!. Tagant järgi saame teada, et ta olevat lahkunud ise vabatahtlikult, kuna tema selg valutab liiga palju. Kuninkanna pühib meie farmi tolmu jalge alt lausa poole päeva pealt pärast lõunasööki kuidagi kummaliselt. Vist hääletas end sellest pära põrgust koju.
Kolmapäeval saigi meie 2 nädalat kesnud hirm reaalsuseks: basiilik sai otsa ning neljapäevast alates olime teadmata pikaks ajaks suunatud sundpuhkusele (eeldatavasti 3 või 4 päeva, sest basiilik kasvab mühinal siin kliimas).
Vabad päevad sisustasime aga väga meeldivalt;)...

Pilt sangaritest.

Aasia sangarid meie vagudel umbrohu ja basiilikuga võitlemas. sinises Kavaler Riis ja taamal on terendamas ka Peavõruga Riis ning isegi Tutiga Riis.

4. nädal

Nädal algas üllatavalt rahulikult. Lõhkusime tööd teha ja elasime jätkuvalt hirmus, et basiilik võib otsa saada.
Kuna meid majutava hosteli mingi buss oli katki ja mitu farmi alustas tööd, siis eksporditi meid Terranovasse kohale ekstra vara. Halvematel juhtudel pidime kodust lahkuma juba 5.50. kuid alustame alles 7.30. Loksutati meid läbi igasuguste farmide ja kohtade hommikuti. Kohe alguses oli meil tunne, et sellest tuleb mingi jama, et me nii vara farmeri õue peal hommkuti ringi mõllame. Kuna olime tundaega varem kohal, siis tundsime end seal üsna koduselt., Mängisime farmeri koertega, sõime oma kodust kaasa võetud hommikusööki ja pesime hambaid ning võimlesime. Iseenesest oli lõbus, sest meid oli suur kamp....basiiliku korjajaid 6 ja 4 kõrvitsapoissi. Neljapäeva hommikul toimus järjekordne ellimineerimine. Lahkus kõrvitsapoiss Itaaliast. Ellimineerimise põhjus: Kopp mõlises hommikul liiga vara üle seltskonna ja farmer ning tema pere ei saanud rahulikult magada nind lendas poistele peale. Kuna itaallane tegi suu lahti ja jäi sellega farmerile ette saadeti ta koju! Ühesõnaga sinu töötegemis oskused ja töö kvaliteet ei ole üldse määravad. Piisab sellest, et oled valel ajal vales kohas ja Kopp su kõrval mõlised. Uskumatu! Itallane saadeti hommikul kell 7 koju ja asemele toodi Õhuke Konn ehk üks tore pikk vibalik Prantsuse poiss.
Basiilik sai otsa. Juhtuski see mis juhutma pidi. Meid saadeti reedel uue põllu peale, mis oli täis umbrohtu. Hakkasime aednikeks ja umbrohu vahelt leidsime vahtevahel ka väikesed basiiliku taimed, mida korjata.
Laupäeva hommikul juhtus sellien naljakas lugu, et Kopats ja Trakats saadeti kõrvitsa korjamise asemel basiiliku põllule rohima.
Nädala tippsündmus: laupäeval saadeti Suur Kuninganna meie masina peale appi. Kuna tema ei viitsinud masina ees tõllata ja umbrohtu välja kakkuda istus ta Väikese Kuninganna tooli peale ja korjas basiilikut. See mis järgmiseks toimus meenutab vägagi Lumeeide muinasjuttu. Mäletate ju küll seda lugu, kuidas usin tüdruk kukkus kaevu ja leidis lumeeide ja aitas tal tööd teha. Koju minnes sai kuldrüü ja paha võõrasema saatis oma oma laisa tütre ka kaevu ning asi lõppes sellega, et laiskur sai ülevalatud tõrvaga. Nii juhtus ka meil...Suur kuninkanna oli saanud 1 minuti töötada kui järsku tema pea kohal olnud mootori all olev 100 liitrine õlipaak lahti läks. Suur Kuninganna sai ülevalatud õli, vee ja tavoti seguga. Ulme!
Laupäeva õhtu oli meie jaoks üsna raske, kuna Tene Merili basiiliku vaod olid täis hoopis nabani ulatuvaid Füüsalitaimi...ehk umbrohtu. Uppusime lausa töösse. Ja kõigil teistel olid normaalsed vaod. Olime juba depressiooni langemas ja viimastki lootsut kaotamas kui saadeti appi Traktor ja Kopp, kellest kohale jõudis ainult Traktor. Olime juba nii rõõmsad, et abivägi tuli ja oleme päästetud, kuid kahjusk rõõm jäi üürikeseks. Prantslasele isloomulikult on Traktor laisk ja töövõtte üldnimetuseks võiks olla lammutav buldooser. Kahju rohkem kui kasu! Traktor lammutas mööda põldu ringi nii, et valdav osa umbrohtu jäi ikka alles ja kadus veel kiiremalt kui ta kohale vaarus ja meie jäime oma umbrohu sisse suplema omapäi! Nõme!
Kuid õhtulõpuks saabusid tõeslised sangarid. Olime selle päevani suhtunud teiste masinate peal töötavatesse aasia poissidesse väga skeptiliselt. Vaatasime neid ja mõtlesime, et mis poisid nad on, teevad ju naiste tööd- korjavad basiilikut! Ja väga mehised nad ka ju välja ei näe: kes on peavõruga, kes tutiga. Laupäeva õhtul selgus aga tõsiasi, et tegemist on tõeliste sangaritega, kes päästsid meid! Asi tipnes sellega, et minu ja Merili vao peal mõllasid umbrohte välja tõmmata 4 poissi!n Ja kõige lõpus laskus Kavaler riis põlvili ja ulatus mulle pidulikult viimase basiiliku pundi. Hakkama saime kõik koos!

3. nädal

Töönädal algab ellimineerimisega! Mängust lahkub inglise preili Kündja. Vallandamise põhjus: julges suu lahti teha. Toimus midagi sarnast, et preili tegi tööd ja tuli Farmer, kes ütles, et tee kiiremini. Preili kostis see peale, et annab endast ju parima. Mille peale järgnes farmeri kõigi roppustega vürtsitatud sõim. Ja läinud ta oligi.
Mängu tulevad teisipäeval Suur Kuninganna iirimaalt (Kündja asemele), Prantsuse poisid Kopp ja Traktor ehk hellitavalt Kopats ja Trakats. Teisipäeval autokasti roninud Kopp hakkab kohe turisti kombel pilte tegema farmis.
Selle nädala tippsündmus: Eestlane Marko jõudis tagasi Farmi. Taustainfoks olime kuulnud Muti käest, et Marko on 21 aastane ja kihlatud eesti neiuga, kes tuleb tagasi nädala pärast. Laupäeva oli Mutt endale vabaks võtnud ja tema asemel saadeti masina juhiks Marko. Esimene jutuajamine Marksiga! Selgus tõsiasi, et Marks on hoopis 29 ja pärit Võrukandist või viimases otsas Tartust.
Algas hirm ,,basiilik saab otsa,, kuna basiilik oli täis õisi ja ta niideti maha. Ilmselge oli tõsiasi, et mingil hetkel tuleb töösse paus kuni basiilik tagasi kasvab. Rahulikuklt tööd ei saa üldse teha...koguaeg elad mingi ärevusega.

2. nädal

Tagasi mängus! Kuid nädal möödus vallandamise hirmus. Töötasime mõttega, et tore kui vastupeame lõunapausini. Esmaspäeva hommikul pidas farmer monoloogi sellest, et ta korjakas ka kinni silmi ja vasakukäega kiiremini kui meie. 70 kasti on häbematult vähe! Ühesõnaga võtsime end kokku ja andsime endast parima ning purustasime kõik varasemad korjamisrekordid ja jäime edasi tööle.
Teisipäeval suurenes mängiajte arv oluliselt. Tööle võeti kõrvitsapoisid ehk 4 itaallast ja 1 inglise neiu Kündja. Päeva lõpuks aga oli toimunud juba ellimineerimine: 4 kõrvitsapoisist jäi alles ainult 2. Pooled vallandati. Kuna tegemist oli itaallastega olid nad oma kultuurile ise loomulikult ülevoolavad ja samas väga venivad. Näiteks hommikuse autokasti minemise mängu olid nad juba ette kaotanud, sest 4 itaallast ei saa mitte kuidagi kiirelt auto kasti! Sellest tuli ka esimene sõim farmerilt. Loo moraal 2 itaalast saavad kiiremini autokasti kui 4- ellimineerimine kandis vilja.
Nädala tippsündmus. Kuulsime Mutilt, et meie farmis töötab tegelikult veel üks eesti noorhärra Marko, kes oli tol hetkel Eestis ja saabub tagasi järgmisel töönädalal. Marko kohta kuulsime Mutilt, et tema on farmis töötanud ja elanud juba 2 aastat ja on sama pulga peal kui Lorenz ja Peter ehk siis tähtis tegelane.

1. nädal Farmis

Esimene tööpäev basiilikufarmis oli mul augusti viimasel laupäeval. Juba eelmisel õhtul kuulsin Väikese Kuninkanna käest hirmulugusid kardetud farmerist. Ja hommikul tööle jõudes oligi esimene asi mida kuulsin farmeri kõik võimalike roppustega läbi põimitud sõim ühe prantsuse poisi pihta. Hirmus! Meid viidi põllule ja õnneks see tööpäev lõppes meile oluliste vahejuhtumiteta ja kenasti. Pühapäeval kodus olles uut töögraafikut oodates kuulsime graafiku tegijatelt, et toiminud on esimene ellimineerimine meie farmist lasti lahti 3 aasia tüdrukut, sest nad olid liiga aeglased. 1 tööpäev ja nägin kohe korralikku sõimu ja 3 vallandamist. Kohe oli selge, et lihtne ei saa olema. Tänu aasia tüdrukute vallandamisele saab meie farmi tööle ka Merili.
Esmaspäeval läksimegi juba rõõmsalt koos tööle. Üldiselt esimestel päevadel ei saanud me midagi aru. Mina arvasin ekslikult et pean korjama kahte basiiliku vagu sarnaselt maasikakorjamis võtetele. Aga tänu sellele pangele sain Muti käest kiita, et olen kiire. Merili maadles umbrohtudega masina ees ja ei saanud üldse midagi aru. Saime 3 päeva töötatud kui juba saime karistada. Farmer saatis meid sundpuhkusele kuna olime liiga aeglased. Pidime 4 päeva oma maakolkalinnas niisama maha vegeteerima. Pühapäeva õhtul toodi uue nädala graafik, kus ilutsesid meie tööpäevad ja märkus ,,töötage kiiremini, muidu saadab farmer lõuna ajal koju,,. Ühesõnaga saame kõik kinga. Märkus seinal oli kui häbipost, millest said indu meie norimiseks kõik naabripoisid. Hommikuks oli susside sisse isegi kirjake pandud, et töötage kiiremini.

Farm

Kogu lugu algab sellega, et Tene ja Merili otsustasid oma viisa farmitööpäevad täis koguda ja tulid Queenslandi põhjaosas asuvasse Athertoni maakate elu elama.
Eneselegi teadmata algab ellujäämiskursus nimega Farm. Mäletate kindlasti kõik eesti televisioonikanalites jooksnud erinevaid tõsielusarju nagu Malisias filmitud Robinsonid või kodumaapinnal valmis vusserdatud Farm. Iseeneselegi üllatuseks avastasime ühel hetkel, et meie elu ongi nagu robinsoni saates. Tegevuspaigaks Mareeba lähedal asustamata maade keskel asuv Terranova farm ja tegevuseks basiiliku korjamine. Saage tuttavaks osalejatega: 2 kanget eesti Kalevi tütart Tene ja Merili, Iirimaalt kohale eksporditud Väike kuninkanna (kes on tegelikult üsna suur ja matsakas), Kanadast Mäluauk (või Tüdruk Kelle Nime Tema Vanemad ei Mäletanud, Kui Talle nime panid), Hiinast kuidagi kohale eksinud Riis, Mutt ehk meie basiilikumasina juht Sue ja Inglasi esindab Taevane Hääl ehk noorhärra, kes pakib meie korjatud basiilikut masina teisel korrusel ja aeg ajalt kõneleb meiega taeva väravatest alla piiludes ,,tehe suuremaid kimpe,, või ,,tehke pisemaid,,. Teisel nädalal lisanduvad mängu ka kõrvitsapoisid ehk meie farmis töötavad kõrvitsakorjajad aga nendest hiljem.
Kogu vägesid juhatab ehk käseb-poob- ja laseb Farmer. Tegemist on kardetud ja vihatud mehega, kelle tegusid või vihahooge ei oska keegi kunagi ette ennustada. Üsna ruttu saab meile selgeks, et tegemist on tõsisemat sorti ellujäämis kursusega mis meenutab robinsoni saadet. Farmist saadetakse (ehk hääletatakse mängust välja) iga nädal vähemalt 1 mängija. Taustajõududena tegutsevad farmis elavad asiaadid, kes töötavad 2 teise masina peal. Värvikamad kujud nende seast on Terror Riis ehk nagu ta ise ütleb on ta inglise nimi Batman, Peavõruga Sulanud Makaron ehk teise masina pakkija poiss, Kavaler Riis, Tutiga soenguga Riis ja loomulikult Vareenik. Farmis töötavad veel 2 vanemat meesterahavast Habemega Peter ja itaalia päritolu Lorenz nemad on mehed, kes sõidavat traktoriga ringi ja on tähtsad ülemused farmis.
Robinsoni saatele sarnaselt toimuvad ka meie farmis psühholoogilised testid või mängud, et panna meid proovile. Üks levinumaid nendest on hommikul autokasti ronimise mäng. Mäng käib nii, et harilikult sõidab Terror Riis hommikul enne tööd oma saaniga kohale pargib auto muruplatsile ja ise tuleb õue suitsutegema. Terror Riis võtab meid autokasti, et meid oma jubedate sõitmisoskuste tremonstreerimise saatel põllule transportida. Terror tuleb aga alati jube varakult kohale ja meie ei taha nii vara põllule passima minna. Ega tema sõnu ei kasuta. Test seisneb selles, et me peame ise aru saama, et nüüd on õige hetk auto kasti ronida. Kui õigel hetkel autokasti ise ronida ei oska, siis karustuseks saad farmrerilt mõne mahlaka roppusega sõimata ja tööpäev algab sulle pool tundi hiljem (kui hästi läheb aga halvemal juhul ellmineeritakse sind mängust ja lähed koju).
Korjame basiilikut masinaga. Mäasinal on 6 istekohta ja igalühel on oma basiilikuvagu mida korjata. Ja kui juhuslikult endal pole midagi väga korjata, tuleb aidata teisi ja nende vagusid korjata. Masinat juhib kõigi keskel istuv Mutt ja teisel korrusel tegutseb diimi ainuke noorhärra Taevane Hääl- tõstab liftiga basiiliku pundid üles ja pakib 24 kaupa 4 kilostesse kastidesse, mis saadetakse Melbourne ja Sydneysse. Töötame 6 päeva nädalas ja 10 tundi päevas.