Nädal algas üsna uniselt…vähemalt mõne mehe jaoks, kes magas tööle mineku lihtsalt maha. Jutt käib meie seltsimees Õhukesest Konnast. Ja kõige tipuks ei tulnud sellest isegi mitte mingit probleemi, mõni lihtsalt on farmeri poolt eelistatum ja teiste reeglitega mängus. Üleüldiselt võib aga nädala kokkuvõtta kahe sõnaga: TÄIELIK KAOS! Kuna Õhukest poissi tööle ei ilmunud saime meie endale uue Veetleva Taevase hääle, kes on pikk sale blond ja tiigrinahke käekellaga. Võrratu! Aaaa….ja muideks nii taevaliku olevuse kirjeldus saab vastata ainult eesti rahvuse esindajale! Saage tuttavaks mängus on uus juhtiv figuur Marko pruta Kats ehk Margarita, Mohito, Tequila, Cosmopolitan, Malibu. (Ps! Tegemist ei ole alkohoolikuga, ärge laske nimedest end eksitada, sest tegelikult on meie Katsi näol tegemist igati armsa ja ajudega olevusega….lihtsalt nimed on tulenenud meie vildakast huumorist.)
Farmis valitses täielik korralagedus: meie jooksime erinevate basiilikupõldude ja masinate vahel, kuna nendel põldudel, kus oli vaja korjata läks masin katki ja teisel põllul, kus oli töökorras masin, sai basiilik otsa. Nii me siis turistisemgi ühe põllu pealt teisele, kuid meie õnneks tund jooksis ju koguaeg! Meie ei olnud ainsad jooksikud farmis, ka poised rändasid ühelt põllult teisele, korjates nii basiilikut kui kõrvitsat vaheldumisi. Kord solgutati neid basiilikut korjama meie masina ette, siis tuli Marks neile trakatsiga järele ja transportis nad kõrvitsa põllule ja õhtuks ilmusid poisid taas meie juurde basiilikut rapsima. Ja keegi ei saanudki päris täpselt aru, mis toimub. Kirsiks tordi peale oli kolmapäev, kui saabus enneolematu vihmasadu! Tegemist oli täieliku üllatusega meie jaoks, kuna Mareebal polnud sadanud eelneva 8 nädala jooksul mitte kordagi! Tundub, et tegemist on omaette kliimavöötmega, sest farmist 30 km kaugusel asuvas meie kodukohas Athertonis võib ju südamerahuga kasvõi üle päeva sadada, kuid Mareebal valitseb ikka päikesepaiste ja kaunis ilm. Uskumatu! Ilutseb ju lausa Mareeba sissesõidul asuval sildilgi, et Mareebal paistab päike 300 päeva aastas. Kõik teised farmid, kus meie hosteli rahvas töötab, lakkasid vihmasaju tõttu töötamast, kuid meie rügasime hoolimata ilmast edasi. Kolmapäeva õhtuses vihmasajus saabusid meile appi taas sangarlikud aasia soost noorhärrad ja üheskoos vihma trotsides sai see basiilik ikka ära korjatud. Kõige tipuks pidime märgade rotipoegadena hosteli poolset bussi ootama 50 minutit.
Neljapäev algas ärevate nootidega, kuna hosteli poolne meeskond oli jälle mõne kalaga hakkama saanud ja tänu mitte nii suurejoonelise bussiekskursiooni tõttu pidime taaskord hiljaks jääma. Ja õhtul kui olime oma koju transpodri ootamisest totaalselt tüdinud otsustasime korraldada hosteli bussi vastase revolutsiooni ja hakkasime farmist jala astuma(illustreeriv pilt üleval). Oma fatrmist pooletunnise jalutuskäigu kaugusel saabus lõpuks tõld, mis meid koju kärutas.
Reede algas väga sujuvalt ja paljutõtavalt, kui pärast esimest töötatud pooltundi lõhkes pomm- olime oma masinaga mudas kinni! Kuna eelnev vihm oli teinud oma töö, jäime kuukulguriga pärast igat 15 minutlist töö sutsakat kinni ja nii 4 korda järjest, kuni asi lõppes sellega, et pidime masina ees käsitisi korjam. Maapind oli liiga pehme ja farmi juhtivtöötaja Lorenz loobus iga 15 minuti tagant oma võimsa trakatsiga meid välja tõmbamast.
No comments:
Post a Comment