Kuna ellimineerimisi on toimunud juba piisavalt ja seltskond on väga kokkukuivanud, algas meie sinine esmaspäev seekord hoopis uute mängudega. Farmi elus toimus kaartide segamine- nagu paljudes meile tuntud tõstielusaadeteski ju toimub lõpu poole diimide segamine, nii ka meil. Reaalsuseks sai üks meie seniseid kõige suuremaid hirme, et keegi peab äkki kunagi töötama Koreaalastega koos. Hommikul, kui juba usinalt töötasime, tuli Lorenz ja ütles Mutile, et üks tüdrukutest peab teise masina peale tööle minema, sest üks hiinlane oli lahkunud! Keegi meist ei olnud vabatahtlikult Koreaakte masina peale nõus minema. Lorenz võttis basiiliku varrest pulgad ja lasi meil liisku tõmmata. Tenel hakkas kohe häire kell peas tööle, et nüüd on minek, sest teadupärast ei ole tal sellistes asjades absoluutselt õnne. Ja nii oligi. Mis siis ikka...kui minek siis minek.
Õnneks minu kõige suurem hirm, et peab töötama Terror riisi ehk Batmani masina peal ei täitunud. Mind saadeti Korea tüdrukute masinale. Ja oi voilaaaa! Päris mitu farmimüüti sai murtud. Esiteks on farmis leivunud kuulujutud, et Koreakad on hullud, töötavad isegi lubatud puhkehetkedel, et võimalikult palju kaste korjata. Vale puha! Toimusid pausid nagu ikka. Teiseks on räägitud üle farmi, et tegemist on ülikiirete basiiliku korjajatega....vale! No mina ei tea. Aga kohati tundus see teise masina peal töötamini justkui puhkuse reisil olemine ja hoopis preemiana. Masin sõitis kohati aeglasemalt kui meie Muti masin ja tüdrukud olid väga väga toredad. Tõid mulle kommi ja sädistasid minuga juttu ajada. Kordagi ei tekkindu tunnet, et maha jään oma basiiliku reaga. Kõik oli oki toki. Osalesin farmi integratsiooni projektis...segundati mind kõigi kohalike asiaatidega ja tundub et üsna eudkalt. Juba päradt teist päeva olid kõik agaralt välja koolitatud mulle juba akugelt lehvitama. Nunnu! Töötasin selles mõnusas rahulikus meeleolus 3 päeva asiaatidega koos ja siis saadeti mind enda masinale tagasi basiilikut rapsima.
Reedesel päeval saime üllatuse. Meil anti laupäev vabaks ja vähe sellest, ka reedel saime juba lõunast koju. Midagi sellist pole kunagi varem juhtunud. Olime mega rõõmsad, sest töönädal oli olnud väga väsitav ja näpud valutasid juba teisipäevast alates. Lisaks kõigele oli temperatuur tõusnud meil juba 37 kraadini (varjus!) nii et töötada oli kohati ikka väga vaevaline. Rõõmsalt sõime farmis veel enda lõunma ära ja ootasime oma hosteli poolset bussi...mida me jäimegi ootama....järgnevaks KAHEKS JA POOLEKS TUNNIKS. ulme! täiesti jabur. Hommikuti lohistatakse meid juba kella kuuest athertonist minema ja õhtuti oota ka bussi. Isegi meie suur ülemus Farmer tuli meiega rääkima nagu vana rahvamees. Uskumatu. Harilikutl tuleb ta välja ainult selleks, et mingeid halbu uudiseid meile teatada või lihtsalt karjuda. Kuid seekord olita sõbralik ja viskas meiega nalja...päris muhe.
No comments:
Post a Comment