Vabad päevad...ja tõeline paradiis

Kolmapäeva õhtul tähistasime Merikese sünnipäeva ja tuterdasime hostelis ringi. Kuulsime itaallaste käest, et nemad lähevad nädalavahetusel reisUle Cape Tribulationile. Mille peale me viskasime nalja, et oiii meie tahaksime ka tulla. Poisid seletasid omavahel midagi pikalt, laialt ja emotsionaalselt itaalia keeles ning võtsid siis asja kiirelt inglise keeles kokku, et meil on 2 probleemi. Mille peale meie viskasime loomulikult taaskord nalja ja muidu värvikaid kommentaare. Kuid poisid olid asja tõsiselt võtnud ja kukkusid juba organiseerima. Reede õhtul rentisime kolm autot, et hommikul kell 6 oma 13 liikmelise seltskonnaga teele asuda. aga nagu ikka itaalllaste puhul kipus kõik venima, nii olimegi kella kümneks jõudnud 30 km kauguisele kõrval linna hommikust sööma ja sisseoste tegema. Meil oli kaasas 1 nunnu eesti neiu ja ülejäänud kamba moodustastasid 1 prantsuse poiss ning 9 itaalia noorhärrat- üsna värvikas seltskond ;) Sihtkohtadeks olid Cape tribulation ja Daintree, kuid pärast autodega parvetamist üle Dain tree jõe suutsime noorhärrade autod ära kaotada. Ühtäkki leidsime end keset imelisi, kuid tundmatuid vihmametsi, telefoni levita, kaardita ja aimduseta sihtpunktist, polnud aimugi hotellist , kus öö veedame... ega siis midagi, võtsime asja austraallasliku No Worries suhtumisega, ex aeg näitab, mis saab. otsustasime nautida loodust, külastasime rahvusparke, kolasime ringi vihmametsades ja hullasime vaateplatvormidel. Vihmametsas nägime meetripikkust hiigel sisalikku, keda algul pidasime ekslikult pisikeseks krokodilliks. Autoga edasi sõites kohtusime kogemata poistega, kes olid juba jõudnud ööbimiskohta, kuhu olime ka meie sattunud eneselegi arusaadamatult. Otseloomulikult langesime poiste emotsioonaalse eneseväljenduse valangu alla, saime loengu nii inglise kui itaallia keeles- kuhu te ometi kadustite? Mille peale meie vaid naersime ja ütlesime, et nüüd on ju kõik ok. Edasine päev möödus lõbusalt mööda maastikku ringi rallides ja paradiisi rannas supeldes. Randa sisenedes ilutsesid krokodillide eest hoiatavad sildid, kuid eriti agarate eesti neiudena oli vaja ju Tenel ja Merilil kindlasti ookeanisse ujuma minna, vesi oli igati filmilikult imeline, soe, sinine ja värviliste kalakestega. ... Ja meie veel mõtlesime, et poisid teevad nalja, et siin ujuda ei tohi, kuna vees võivad krokodillid olla, kuid järgmine päev suhtusime asja pisut tõsisemalt, kuna ka meie olime korkodillide ohust end teadvustanud. Ka teise päeva veetsime täileiklt elu nautides; peesitades imelises paradiisirannas, nautisime loodust, külastasime Port Douglast ja õhtrul sõitsime koju mööda Capten Cooki kiirteed, mis kulges mööda maalilist ookeani äärt. Kõik olid nadalavahetuse väljasõidguga väga mega hüppersupper 168 % rahul. Cape tribulationi näol on tegu maailma ainulaadseima kohaga, kus vihmamets kohtub coralli rifiga, tõeliselt fantastiline loodus !!!!!!!!!!!!!